Veebruarikuu [digis] ilmus suur e-poodide test, kus võtsid mõõtu nii eesti- kui ka välismaised internetikauplused. Ulme toimetuse suureks rõõmuks oli üheks parimaks e-poeks kuulsa Amazoni ning eestimaise Ox-i kõrval Elioni e-pood (pood.elion.ee), mis sai 5 punkti 5-st. Toome teieni lühikokkuvõtte ja Elioni veebipoe tutvustuse, mille koostas Sven Vahar.
Eesti kauplustest on tehnika ostmine, teadagi, paras peavalu. Iial ei tea, kus midagi laos on, ning mööda kaubanduskeskusi tuhisemine ajab ka kõige rahulikuma inimese närvi. Moodne on osta asju netist, aga millisest poest?
Sel kuul (veebruaris – toim) testimegi [digi]-s 12 veebikauplust – kümmet eestimaist ja kaht välismaist. Loomulikult on veebipoode nii Eestis kui ka teisel pool piiri veel palju, aga meie valisime välja tuntumad ja suuremad ning katsetasime nendega. Eesti veebikauplused on tihti üsna ühesugused: netis peegeldub vaid hulgimüüjate laoseis ja nende hinnale on automaatselt oma protsent otsa pandud. Välismaa poodidega on asi teine, aga enamik neist jällegi siia elektroonikat ei tarni.
Veebipoodide võrdlemiseks tegime igas neist tellimuse ning võrdlesime kogu protsessi alates veebilehele minemisest kuni kauba kättesaamiseni. Hindamisel võtsime kasutajakogemuse poolelt arvesse veebi üldist kasutatavust, tellimisprotsessi lihtsust ning kauba kättetoimetamise viisi ja aega. Tehnilise poole pealt vaatasime toodete otsimist ja filtreerimist ning veebipoe turvalisust.
Veebilehe visuaalset poolt ei saa seada esmaseks kriteeriumiks, kuid ei saa ka eitada, et hea kujundus ja toodete korralik esiletõstmine tekitab kohe tahtmise nende lisainfot lahti klõpsata ja lähemalt uurida.
Tellisime kauba töönädala sees hommikusel ajal. Võrdsuse huvides valisime välja tooted, mille juurde oli märgitud, et need on laos olemas. Juba järgmisel päeval toimetasid kauba kohale Enter, Ox, Euronics, Elion, Klick, Digizone ja Photopoint. Kahe tarnepäevaga said hakkama Ordi ja OnOff, kõige rohkem läks aega Sale24-l ning loomulikult ka Pixmanial ja Amazonil.

Elioni e-pood

Elion

Elioni e-pood on selge ja lihtsa ülesehitusega, kohe torkab silma, et selle esmafunktsioon ongi aidata endale sobiv kaup valida ja see veebi kaudu ära osta. Kõik on tehtud nii lihtsaks kui vähegi võimalik ja protsess asja valimisest kulleri saabumiseni on imesujuv. Elion eristub teistest selle poolest, et e-poe kasutamine käib sinna sisenemisest peale kohe üle turvatud SSL-ühenduse. Elioni lähenemine äratab kõige rohkem usaldust.

Olles kauba välja valinud ja ostukorvi poetanud, saab selle kohe välja osta, eraldi kontot pole tarvis luua. Täiesti geniaalne on võimalus valida kättetoimetamise kuupäev lähima kahe nädala lõikes, seega saab paika panna päeva, mil kindlalt tead, et saad õigel ajal kodus olla. Ja vähe sellest, kättetoimetamise aega saab valida ka päeva lõikes, sealhulgas kella 18–22.
Seda viimast me ka testisime ja tõesti, kuller helistas alles pärast kella 18, et kokku leppida, millal täpselt ta kauba kohale toob. Kohe näha, et Elioni veebipoe on loonud tavalised inimesed, mitte elukauged itimehed, ja mõeldud on see samuti täiesti tavaliste inimeste jaoks, kes on päeval tööl ega saa keset nädalat suvalised kaks kuni neli päeva kullerit oodates kodus olla.

Ajakirja [digi] üks autoritest Mart Parve kirjutab, et 2000. aastal tõi Canon turule digikaamera PowerShot G1, mis tegi kompaktkaamerate kaalukategoorias puhta töö. Nüüd, kümme aastat hiljem, on G1 jõudnud 11. uuestisünnini.

Esimene mõte oli võrrelda vastset kaamerat selle vahetu eellase G10-ga, kuid kuna muudatused praktiliselt puuduvad, võrdleme seda ümmarguse juubeli puhul hoopis kiviaegse G1-ga. Üllatusega võib tõdeda, et nende kaameratega tehtud piltidel on raske silmaga vahet teha: madala ISO-ga kaadrid on mõlemal täpselt ühtviisi hea joonisega ja säbruvabad, seda muidugi kompaktkaamerate klassis.

Mõistagi on G11 suurema lahutusvõimega, kiirem, kõrgete ISO väärtuste korral vähem teraline jne. Kuid vahe ei ole siiski kuigi fundamentaalne. Mõneski mõttes on kaamerad võrdsed, näiteks ka G1-l oli pööratav LCD-ekraan ja välgutald, samuti on nad sarnased suuruselt. Optika poolest on G1 koguni üle, olles ühe astme võrra “valgem“.

Osalt räägib paigaltammumine sellest, et G-seeria on olnud algusest peale küps, töökindel ja kvaliteetne ning jõudnud G11 näol ilmselt täiuseni. Teisalt tundub see märku andvat, et kogu kvaliteetsete pisikaamerate tootenišš, mille kroonijuveeliks G-seeria selgelt on, hakkab tasapisi ammenduma.

Kvaliteetne pisikaamera on nimelt kaks-kolm korda kallim kui tavaline ning sama palju ka suurem ja raskem. Seni on neid miinuseid välja kannatanud need, kes põlgavad peegelkaamerat kalliks või ei viitsi seda kaasas kanda, aga tahaksid ikka enam-vähem ilusat pilti teha. Sellistel fotohuvilistel on praegu aga ka teisi valikuid, sest esiteks on peegelkaamerad tunduvalt odavnenud ning teiseks on tulnud turule suurema sensoriga (APS-C, Micro Four Thirds jms) vahetatavate objektiividega väikekaamerad – populaarseimad on Olympus Pen ja eelmises [digi]-s testitud Lumix GF1.

Just need viimased pakuvad G11-sugustele enim konkurentsi, sest kompaktkaamera sõrmeküünesuurusest sensorist ei võlu mingi nipiga välja sama head pildikvaliteeti kui näiteks Micro Four Thirds kaamerast, mille sensor on ligi kümme korda suurem. Kuid just pildikvaliteet on G11 üheks suurimaks müügiargumendiks olnud – peale käsitsi seadistamise, mida mõistagi oskavad ka GF1-taolised kaamerad.

Kuid sellised mõttekäigud võivad hoobilt ununeda, kui G11 korra kätte võtad. Tegemist on siiski erakordselt hästi valmistatud seadmega, mis paistab silma nii läbimõelduselt kui ka koostekvaliteedilt, seda kogu tarbetehnika, mitte vaid digikaamerate osas.

Hinne: 4,5

• Canon PowerShot G11
• Sensor: 10 megapikslit, 7,6×5,7 mm CCD
• Objektiiv: 28–140 mm, f 2,8–4,5, suumobjektiiv
• Ekraan: 2,8-tolline pööratav LCD-ekraan, 461 000 pikslit, reguleeritava heledustasemega
• Teravustamine: AiAF (näotuvastus / 9 punkti), 1 punkti automaatteravustamine (ükskõik milline punkt, fikseeritud keskele või näo valimine ja jälitamine), käsitsi teravustamine
• Säriaeg: 15–1/4000 s
• Tundlikkus: Auto, 80, 100, 200, 400, 800, 1600, 3200
• Sarivõte: 1,1 k/s, autofookusega umbes 0,8 k/s (mõlemad kuni mälukaardi täitumiseni)
• Mälukaart: SD, SDHC, MMC, MMCplus, HC MMCplus
• Stabilisaator: objektiivisisene
• Toetatud pildivormingud: JPEG, RAW, MOV
• Toide:liitiumioonaku NB-7L
• Muu: DIGIC 4 pildiprotsessor, välgutald, USB 2.0, AV-väljund, HDMI-väljund

Ajakirja [digi] üks autoritest Sven Vahar annab armutuid hinnanguid Canoni uuele poolkaadrile 7D.

Ootame teie, armsate lugejate tagasisidet all kommentaariumis või meiliaadressil ulme@elion.ee selle kohta, kas nõustute Sveniga või mitte.

Canoni senist mudelivalikut vaadates on numeratsioon pisut eksitav, sest 7D viitaks justkui täiskaadrile, ometi on sensor sellest 1,6 korda väiksem, mistõttu kaamera sobiks hoopis 50D järglaseks.

Aga see selleks. Canon EOS 7D tegelikud hädad peituvad mujal. Üheks suurimaks probleemiks näikse kasutajate meelest olevat müra, mis pole ka ime, arvestades, et APS-C sensori füüsilised mõõtmed pole suurenenud, aga sinna on topitud 18 miljonit pikslit. Seda olukorras, kus müraga oli hädas juba sama suure sensoriga 50D, millel oli “vaid” 15,1 megapikslit. Selmet hoogu maha võtta ja kvaliteedile keskenduda, pidas Canon vajalikuks niigi kitsastesse oludesse veel ligi 3 miljonit lisapunkti paigaldada!

Ka meie testpildid teevad meelenukraks: metsik kogus piksleid võimaldab küll fotot kõvasti suurendada, aga mis sest tolku on, kui tulemus on nii säbrune, et seda piinlikkust tundmata kellelegi näidata ei julge. Mis eriti nõme – selleks pole vaja isegi tundlikkust eriti üles kruttida, juba üsna madalate ISO väärtuste juures muutub osa alasid piltidel täiesti talumatuks.

Kaamera võiks olla väga hea, kui kõik korralikult töötaks ja pildikvaliteet parem oleks.

Foorumid on täis inimesi, kes kurdavad ka kõikvõimalike muude hädade üle. Olgu selleks siis Canonile viimastel aastatel palju peavalu valmistanud vigased autofookused. Või hoopisjärelvarjud (ghosting), mis muidu kena pildi rikkuda võivad. Või hoopis see, et sajaprotsendise pildiotsija vaateväli on tegelike katsete põhjal 96– 98 protsenti. See ei mängi küll enamiku kasutajate jaoks erilist rolli, aga on siiski hämmastav, et Canoni-sugune suurfirma saab endale sellist vassimist lubada.

[digi] ei ole nii fotospetsiifiline ajakiri, et kõiki väidetavaid vigu omal nahal järele proovima hakata, aga kogemus ütleb, et kui kaamerafanatid üle maailma uute vidinatega mängivad ja nurisevad, siis kuskil on midagi ikkagi nihu läinud. Ütlus “kus suitsu, seal tuld” kehtib ka digiajastul.

Veel ühe nurinaga saame aga meiegi oma põgusate proovimiste põhjal kaasa noogutada – see on ülesäri. Samast positsioonist sama misanstseeni pildistades lahmab aparaat kaadri mõnikord nii valgeks, et heledad alad on räigelt põlenud. Järgmine pilt täpselt samast kohast võib aga tulla normaalne. Kindluse mõttes tuleb iga kaader ekraanilt üle kontrollida, aga kes jaksab pärast iga klõpsu histogrammi uurida.

Kurdetakse veel välkude sünkroniseerimisvigade ning liiga aeglase või kaadreid vahele jätva video üle.

Kurdetakse veel välkude sünkroniseerimisvigade ning liiga aeglase või kaadreid vahele jätva video üle.

Kindlasti teeb säärane tagasiside võimaliku kaameraostja pehmelt öeldes ettevaatlikuks. Keegi ei taha oma raha matta tootesse, mis talle hiljem kuude kaupa peavalu valmistab, seda eriti praegusel ajal ning sellise hinnaklassiga kaamera puhul. Ja sellest on kahju, sest vähemalt paberil on ju tegu vinge riistaga: 19 fookuspunkti, elektrooniline lood, parem ekraan, ilmastikukindel kere, kiire sarivõte, Full- HD video ning rohked kohandamisvõimalused, et kaamera just sinu vajadustele vastaks.

Mõned vead lubatakse küll püsivara uuendustega kõrvaldada, aga kukalt kratsima paneb seegi – miks on vaja pooltoores toode turule sapist kriitikat koguma saata ja siis hiljem haavu lakkuda? Võiks ju natuke kauem nikerdada ning kohe korraliku asja valmis teha.

Head leiab muidugi ka. Käes on Canon toekas tükk ning sobib hästi just suuremat ja raskemat kaamerat hindavale kasutajale. Ning kui päris labakuid ei kasuta, saab pilti teha ka kinnastatud kätega. Siseehitatud välklamp sujub korpusega nii hästi ühte, et jääb mulje, nagu seda polekski. Menüüd on loogilised ning kaamera kasutamine mugav ja lihtne. Kaheksa kaadrit sekundis tulistav sarivõte tekitab vauefekti.

Paraku sedalaadi headest omadustest kaamera puhul ei piisa. Loeb ikkagi pildikvaliteet ja ses osas on 7D tulemused tagasihoidlikud. 18 megapikslit nii väikesel sensoril annavad täpselt nii halva tulemuse, nagu karta võiks.

Hinne: 2/5

Fujitsu P26W-5 ECO kuulub Fujitsu kuvarite pro-sarja

Kas teadsite, et 10–13% keskmise majapidamise energiatarbest kulub jõude seisvate või ooterežiimis seadmete peale? Päris palju, mis? Fujitsu teeb kuvareid, mis ooterežiimis üldse voolu ei kasuta. Täpsema ülevaate toob teieni Sven Vahar ajakirjast [digi].

Fujitsu P26W-5 ECO kuulub Fujitsu kuvarite pro-sarja, mis muude mudelitega võrreldes veidi hoolsamalt tehtud ja millel juures lisavõimalusi, mida odavatest ei leia. Esimese asjana torkabki kuvari juures silma see, kui kergelt ja kindlalt liigub suur 26-tolline ekraan tugijalal. Pöörata või üles-alla liigutada saab ka ühe käega ning kuvar püsib asendis kindlalt, võdisemata. Kõige madalamasse ja ülemisse asendisse lukustub kuvar automaatselt, kuid püsib ka vahepealses asendis hästi ega vaju ära.

Kuvari valgussensor töötab nagu lubatud: valgusolude muutumisel muudab kuvar automaatselt ekraani heledust, kuid see on kogunisti nii tundlik, et kui keegi kuvari ja akna vahelt mööda läheb, jõuab kuvar selle ajaga reageerida ja heledust alla-üles vilgutada. Sensorist on kindlasti kasu, kui töötada muutuvates valgusoludes, näiteks päeval loomulikus valguses ja õhtul hämaramas lampide valgel, isereguleeruv heledus säästab silmi.

Kuvari lai värviulatus katab 102% NTSC värviruumist ja see tähendab, seda, et kuvarit tuleb kindlasti kalibreerida, sest muidu kuvatakse kõiki värviprofiilita pilte oletuslikult SRGB värviruumi kuuluvatena ja laia värviulatusega ekraanil moonduvad värvid tegelikust intensiivsemaks. Ise pimesi värvikanaleid kruttides on värve väga raske paika saada, sestap on ainus hea lahendus kolorimeeteriga üle käimine. Kuvari vaatenurk on hea ja laua taga nihelemine pilti ei moonuta.
Lubatud 0 W voolutarbimine töötab säästurežiimis tõesti, jõudeolekus ei võta kuvar üldse voolu, aga kui arvuti sisse lülitada, ärkab kohe ja töötab nagu muistegi. 120 või 140 niti peale häälestatud heledusega tarbib see 26-tolline ekraan vastavalt umbes 60 W või 66 W energiat.

Ekraan on suur ja pilt selge, aga 26-tolliselt ekraanilt ootaks ausalt öeldes juba kõrgemat resolutsiooni. 1920×1200 on küll palju, aga sellele kuvarile mahuks veelgi rohkem. Jah, sellisena pakub see head ja suurt pilti, filmi on sellelt hea vaadata, aga näiteks graafikatöö või muu töö jaoks, mis vajaks võimalikult palju ekraanipinda, on üsnagi kopsakas punktisuurus raiskamine. See on ka ainus, mis tegelikult meelehärmi valmistab.

Hinda on kuvaril samuti kopsakalt, aga arvesta, et 26-tolliseid laia värviulatusega ja hea ergonoomikaga kuvareid meie poodides väga valida ei olegi. Kui vajad lihtsalt suurt kuvarit, leiad ka poole odavamalt, kui tahad väga hea värviesitusega kuvarit, pead maksma vähemalt poole rohkem.
Hinne 5 palli skaalal: 4

Samsung ST550

Samsung on loonud kaamera, millega on iseendast piltide tegemine imelihtne. Lisaks kõlbab ST550 häda korral kasutada ka peeglina soengu sättimiseks. Uue kaameraga tegi tutvust Sven Vahar ajakirjast [digi].

ST550 on äravahetamiseni sarnane kõigi teiste viimasel ajal moodi läinud edevkaameratega: see on üleni must, läikiv ja tagakülge katab tervenisti suur ekraan. Nuppe on kaameral ainult kolm: sisselülitamiseks, pildi tegemiseks ja failide vaatamiseks. Väike suumikangike on ka, kuid kõike muud tuleb teha puutetundliku ekraani kaudu.
Menüüd on ekraanil suured ja lihtsad ning ekraani kasutamine ei ole probleem, hoopis vastupidi – kuna kaamera tagakülje all ja vasakul serval ei jää kinnihoidmiseks kuigi palju ruumi, võid kahe käega kaamerat hoides avastada, et oled kogemata teinud mõned menüüvalikud, kuna vahetult vastu paremat serva asuvad ekraanil režiimide ja taimeri lülitamise kohad.
Arvestades sihtrühma, ei ole kaameral rohkem nuppe vajagi, neid võiks isegi veel vähem olla, sest isegi päästikunupust saaks peaaegu loobuda. Nutikas režiimis kasutab kaamera automaatselt naeratusetuvastust ja teeb ise klõpsu, kui kaadrisse mahtuv naeratus piisavalt aval on. Loomuomaselt väikese suuga või kitsa naeratusega inimestel on siin probleem: nad peavad suu ikka päris pärani, vahel lausa ammuli ajama, et kaamera rahule jääks ja pilti teeks.
Esiküljele paigutatud ekraan ei paista vaikeolekus silma, aga kui see sisse lülitada, siis näeb sellelt tõesti adekvaatset pilti, mille alusel kadreerida. Põhimõtteliselt saaks seda sihipäraselt iseenda pildistamiseks kasutada, aga seda ainult välguga. Välguta on viiteaeg ekraani mustaks minemise, klõpsu kostmise ja tegeliku pildi tegemise vahel just täpselt nii pikk, et hakkad käsi alla laskma, arvates, et pilt on tehtud, aga ei, tagajärjeks on liikumisest udune kaader. Samuti töötab näotuvastus korralikult vaid heades valgusoludes, küünlavalgel võib grimassitama jäädagi, romantilist reidikat ikkagi ei saa.

Samsung ST550

Kaamerasse on jäetud ka P-režiim, kus on muu seas võimalik seadistada ISO, valgebalanssi ja särimõõtmisrežiimi, kuid ava ja säriaega ei saa ise määrata. Seega on tegemist ikkagi eelkõige täisautomaatse klõpsukarbiga. Peenematest võimalustest leiab kaamerast kustutatud piltide taastamiseks prügikasti ja raputustega aktiveeritavad funktsioonid (näiteks pildi pööramine), seega “kellasid ja vilesid”, millega mängida, justkui on.
Pildikvaliteet on rahuldav, sest vähem kui ideaalsetes oludes tehtud pildile ronib säbru kiiresti. Turistipilte ja välguga perepilte saab kaameraga väga edukalt teha. Kõrge pikslite arv jätab postkaardisuurusi pilte välja trükkides mulje heast eraldusvõimest ja teravusest ning kõik on pilte vaadates rahul. Ära seda ainult fotohuvilisele lapsele või sõbrale kingiks osta, ta ei annaks seda sulle iial andeks.
Hinne: 3/5

Mitme huvitava lisavõimalusega brauser

1. septembril tuli välja uus versioon brauserist, mis on vanem kui nii mõnigi [digi] lugeja. Hoolimata kõrgest vanusest on see aga endiselt särtsakas. Operaga tegi tutvust 
Sven Vahar ajakirjast [digi].

Üheks 10. versiooni silmapaistvamaks uuenduseks on eelvaatepiltidega lehesakid. Avatud veebilehti tähistava sakirea vahejoone hiirega allapoole sikutamisel või topeltklõpsamisel ilmuvad välja veebilehti tähistavad pisipildid.
Teine märkimisväärne uuendus on Turbo Browsing, mis on Opera Mini puhul kasutatava serveris renderdamise tehnoloogia edasiarendus. Aeglase ühenduse korral käib veebilehe sisu läbi Opera serveritest, kus selle sisu tihendatakse ja alles siis kasutaja brauserile edastatakse. Piltide kvaliteet selle käigus küll halveneb, aga see-eest on ohtra pildimaterjaliga lehe laadimine tõepoolest kiirem. Tõeline õnnistus kõigile viletsa mobiilse interneti küljes istujatele.
Vaat et kõige parem uuendus minu ja ilmselt ka nii mõnegi teise kasutaja jaoks, kes kasutab samal ajal mitut arvutit, on võimalus järjehoidjaid sünkroonida. Nüüd saan ma suures arvutis Operasse lisatud põneva lehega järjehoidja automaatselt oma lauaarvuti Operasse. Erinevalt näiteks Internet Exploreri ja Firefoxi jaoks saada olevast populaarsest Xmarksi lisandmoodulist on Opera lahendus sigakiire ja märkamatu. Kahjuks ei sünkroonita niimoodi veebilehtede paroole.
Fännid nimetavad Operat endiselt kõige kiiremaks brauseriks ja ka Opera ise lubab taas uut kiirusetõusu, kuid sellega on lood nii ja naa. Minu testimise järgi on Chrome ja Firefox 3.5 sünteetilistes testides endiselt kiiremad, ent Operal on Chrome’iga võrreldav kasutajaliidese kiirus ja Firefox on Opera 10 kõrval umbes sama särtsakas kui tigu tihase kõrval. Subjektiivselt hinnates on Opera 10 Firefoxist märgatavalt kiirem ka mõnedes ohtralt Javascripti kasutavates rakendustes, näiteks Google Readeris, näidaku siis testid, mida tahavad.

Brauseri akende vaade

Teine, mis mulle rõõmu teeb, on eesti keele spelleri tugi, mille saab paigaldada täiesti automaatselt. Opera meilikliendile on lisandunud rich text’i meilide saatmise tugi, aga tehke inimkonnale teene ja ärge seda kasutage. Mõned kiiksud Operal siiski veel on, näiteks kuigi see saab Google Docsiga kenasti hakkama, ilmnevad dokumentide ja kaustavaadetes aeg-ajalt paigutusvead, kus mõni kasutajaliidese element venib laiemaks, kui tegelikult peaks.
Olles kasutanud Operat kaks nädalat teiste brauseritega paralleelselt, võin öelda, et veebilehti, mis Opera pärast “katki” läheksid, minu külastatavate hulgas pole. Ükski leht mul Opera tõttu vaatamata-kasutamata ei jäänud. Selle hea brauseri puhul ei mõista ma vaid seda, miks selle arendajad nii kangekaelselt väldivad Firefoxile metsiku populaarsuse toonud lisandmoodulite süsteemi loomist. Firefoxil ja Internet Exploreril see on, Chrome’i beetadel ka, aga Opera pakub vaid brauseriga mitteintegreeritavaid vidinaid.

Hinne: 4/5